Jelena Riis

Meeleoluhäired ja ärevus on ühed sagedasemad põhjused, miks inimesed otsivad psühholoogilist abi. Need võivad avalduda pikaajalise kurvameelsuse, sisemise pinge, muremõtete või jõuetuse tundena. Sageli käivad need seisundid käsikäes — pidev ärevus võib viia meeleolu languseni ning depressiivne seisund võib omakorda suurendada ärevust.
Psühhoteraapia aitab mõista, mis peitub nende tunnete taga, ja õpetab viise, kuidas nendega paremini toime tulla. Teraapias õpitakse märkama oma mõtte- ja käitumismustreid, tugevdama enesetunnet ning taastama sisemist tasakaalu ja elurõõmu.
Abi tasub otsida, kui ärevus või kurbus hakkavad mõjutama igapäevast elu, und, suhteid või töövõimet — varajane sekkumine aitab taastuda kiiremini ja sügavamalt. puhul ilmneb tugev hirm, mis kestab kaua ning esineb paljudes olukordades ja segab inimese igapäevaelu.
Sotsiaalärevust iseloomustab suhtlemisolukordi ja uusi inimesi vältimine. Peamine hirm on selle ees, et inimene võivab sattuda piinlikku olukorda või teised mõtlevad temast halvasti.
Üldistunud ärevus väljendub ülemäärase muretsemise asjade pärast, mis võivad juhtuda. Sageli probleemideks muretsemine tervise, tööasjade, eelseisvate esinemiste jne pärast.

Suhted kujundavad meie heaolu ja igapäevast tasakaalu. Kui suhtlus peres, paarisuhtes või teiste lähedastega muutub pingeliseks, võivad tekkida arusaamatused, solvumised või kaugenemine. Teraapia aitab mõista peres ja suhetes toimivaid mustreid, õppida väljendama oma vajadusi ja kuulama teisi.
Eesmärk on taastada turvatunne, vastastikune mõistmine ja emotsionaalne lähedus.

Psühhotrauma tekib olukordades, kus inimene kogeb tugevat stressi, hirmu või abitust, mis ületab tema toimetulekuvõime. Psühhotrauma töötlemine teraapias aitab mõista ja leevendada traumaga seotud sümptomeid, taastada turvatunnet ning parandada igapäevast toimetulekut.

Enesehinnang mõjutab seda, kuidas me ennast näeme, milliseid valikuid teeme ja kuidas tuleme toime raskustega. Madal enesehinnang võib väljenduda kahtlustes, süütundes või pidevas enesekriitikas. Psühhoteraapia aitab märgata oma sisemisi uskumusi, vabastada end liigsetest ootustest ja kujundada realistlikum, toetavam suhe iseendaga.

Aktiivsus- ja tähelepanuhäire avaldub raskustena keskendumisel, püsimisel ja impulsside juhtimisel. Sageli kaasneb sisemine rahutus, unustamine või organiseerimisraskused. Psühholoogiline nõustamine ja teraapia aitavad paremini mõista oma toimimisviisi, kujundada tõhusamaid harjumusi ning arendada oskusi, mis toetavad igapäevast toimetulekut ja enesekindlust.

Isiksuse uuring
Aitab tuvastada püsivaid käitumis-, mõtlemis-, emotsiooni- ja suhtlemismustreid, mis võivad raskendada igapäevast toimetulekut ja suhteid. Tulemused toetavad enesemõistmist, diagnostilisi otsuseid ja psühhoteraapia planeerimist.
Aktiivsus-tähelepanuhäire (ATH uuring)
Mõeldud inimestele, kellel esineb kahtlus tähelepanu-, keskendumis-, impulsiivsuse või hüperaktiivsuse raskustele. Uuring aitab hinnata, kas esineb ATH-le viitavaid tunnuseid.
Pervasiivse arenguhäire (autismispektri uuring)
Hindab, kas esineb autismispektrile viitavaid jooni, näiteks sotsiaalse suhtlemise eripärasid, korduvaid käitumisviise, kindlaid huvisid või tajumise ja kognitsiooni eripärasid.
Klient saab kirjaliku kokkuvõtte. Psühholoog diagnoosi ega ravi ei määra; selleks tuleb pöörduda psühhiaatri poole.
Kasutatavad hindamisvahendid
Isiksuse uuringus kasutatakse muu hulgas IPDE hindamisvahendit, mis aitab hinnata isiksushäiretele viitavaid jooni. ATH uuringus kasutatakse DIVA intervjuud, mis toetab aktiivsus-tähelepanuhäire sümptomite hindamist lapse- ja täiskasvanueas.